Tüsistused

Arst selgitab patsiendile kroonilisest neeruhaigusest tingitud metaboolse luuhaiguse võimalikke tüsistusi.

Kroonilist neeruhaigust seostatakse paljude erinevate tüsistustega, mis lõppevad tervisekahjustustega. Mõne tüsistuste korral on põhjuslik seos neeruhaiguse ja tervisekahjustuse vahel hästi teada. Nende tüsistuste jaoks on olemas kliiniliste tavade suunised muutuvate tegurite analüüsimiseks ja ravimiseks, mille abil saab kõrvaltoimeid ennetada.1

Pange tähele, et mitte kõikidel kroonilise neeruhaigusega inimestel ei esine tüsistusi ja tüsistused ei pruugi sama GFR-i kategooria või albuminuuria raskusastmega patsientidel ilmneda sama kiiresti või samal määral. Sellegipoolest on levinud tüsistuste ja nende ravivõimaluste tundmine kroonilise neeruhaiguse ravis väga oluline.1

Aneemia

Aneemia on kroonilise neeruhaiguse oluline tüsistus, kuna see mõjutab oluliselt kroonilise neeruhaiguse sümptomitega kaasnevaid vaevusi. See mõjutab oluliselt kroonilise neeruhaigusega inimeste elusid, kuid sobiva raviga on see potentsiaalselt pöörduv.1

Kroonilise neeruhaigusega seotud metaboolne luuhaigus koos kõrvalekalletega laboratoorsetes näitajates

Muutused luu mineraalide ainevahetuses ning kaltsiumi ja fosfaadi homöostaasis tekivad kroonilise neeruhaiguse varases järgus ning progresseeruvad neerufunktsiooni kahjustuse süvenedes. Neid muutusi nimetatakse koondnimetusega krooniline neeruhaigus – mineraalainete häired ja luuhaigused (Chronic Kidney Disease-Mineral and Bone Disorder, CKD-MBD), mis hõlmab neeruosteodüstroofiat ja luustikuvälist (vaskulaarset) kaltsifikatsiooni, mis on seotud luu mineraalide ainevahetuse häiretega.1

Atsidoos

Metaboolse atsidoosi esinemissagedus ja raskusaste kroonilise neeruhaigusega inimestel suureneb progressiivselt GFR-i vähenedes. Neerude kohandatud happeeritus hoiab esialgu ära bikarbonaadi kontsentratsiooni vähenemise seerumis, kuid GFR-i jätkuval vähenemisel väärtusele alla 40 ml/min/1,73 m2 tekib tavaliselt metaboolne atsidoos. Nefroloogia kogukond soovitab seerumi bikarbonaadisisalduse normivahemikus hoidmiseks ravida kroonilise neeruhaigusega patsiente, kelle seerumi bikarbonaadi kontsentratsioon on < 22 mmol/l, suukaudsete bikarbonaadi lisanditega (kui see pole vastunäidustatud).1

Krooniline neeruhaigus ja kardiovaskulaarne haigus

Kroonilise neeruhaigusega inimestel on suurem oht kardiovaskulaarsete haiguste tekkeks. Populatsioonil põhinevad uuringud on näidanud surmaohu suurenemist ja kardiovaskulaarsetest haigustest tingitud surmajuhtumite sagenemist, kui GFR-i väheneb väärtusele alla 60 ml/min/1,73 m2 või kui uriinianalüüsiga tuvastatakse albumiin. Kroonilise neeruhaigusega inimestel tekivad suurema tõenäosusega kardiovaskulaarsed tüsistused kui neeruhaiguse progresseerumine lõppstaadiumi (End Stage Renal Disease, ESRD), neil on ägedat müokardiinfarkti järgselt kehvem prognoos ja suurem suremus ning neil on korduva müokardiinfarkti, südamepuudulikkuse ja kardiaalse äkksurma suurem tekkerisk. Muutuvate kardiovaskulaarsete riskitegurite ravi, nt vererõhu paranemine ja diabeedi kontrollimine, pidurdavad samuti kroonilise neeruhaiguse progresseerumist.1

Krooniline neeruhaigus ja perifeersete arterite haigus

Kroonilise neeruhaiguse ja perifeersete arterite haiguse vahel on tugev seos. Perifeersete arterite haiguse sümptomid võivad ilmneda vaid vähestel inimestel, kellel on kliinilisi tõendeid perifeersete arterite haiguse olemasolust. Seetõttu on oluline mõõta pahkluu-õlavarre indeksit ja teha korrapäraseid alajäsemete süsteemseid hindamisi inimestel, kellel on suurem perifeersete arterite haiguse risk, et tuvastada kahinaid, pulsi kadumist, jahedaid kahvatuid jäsemeid, viivitust veenide täitumises ja haavandeid nahal.1